Minu Karlova. Kellelgi ei ole kiire (Minu..., #167)

„Linnaosa, kus kellelgi ei ole kiire.“ Niimoodi kirjeldas mulle Karlovat meie tagatoas elav ukrainlanna Anna. Ometi ei tähenda see, et meil siin Karlovas midagi ei toimuks või et oleks liiga vaikne.
Olen siin elades leidnud tasakaalu, mis aitab keskenduda tööle ja loomingule, kasvatada lapsi ja nautida elu. Õppisin pealinnast tulles kiiresti ära, et lisaks igapäevastele ülesannetele on hea, kui jääb aega ka elamiseks. Aega, et olla sõpradega koos, kalastada Emajõel või perega lauamänge mängida.
Selle raamatu kaante vahel on mitmed minu jaoks tähtsad inimesed, kohad ja märkamised. See on minu Karlova. Linnaosa, kus kassid ja inimesed kõnnivad omapäi.