Igavene taastulek

Friedrich Nietzsche armastas teha pikki jalutuskäike. 1881. aastal tabas teda ühel sellisel jalutuskäigul ootamatu äratundmine, mis andis kogu tema senisele mõtlemisele uue suuna.

Tema ees seisis suur püramiidikujuline kaljurahn, mille kuju ja ümbrus äkki paistsid pisimate detailideni tuttavad, ehkki ta ei olnud selles paigas varem käinud.

Igavese taastuleku kogemus sai Nietzsche mõtlemises pöördeliseks. XX sajandil leidis see idee aga jätkajaid, kes Nietzsche intuitsiooni hoopis uutmoodi tõlgendasid. Nende seas paistavad eriti silma Mircea Eliade ja Gilles Deleuze. Ja võib-olla ka luuletaja Artur Alliksaar.