Kui armastus külmutab südame: Väljavalitu

Ükski normaalne inimene ei kuule ju lumesajus helisevaid hääli ega taju lumetuisu kutset – kahtlesin, et äkki ma ei olegi tavaline inimene. Ühel päeval, kui ma ärkasin metsas lume sees, ja veel alasti, sain kinnitust, et kindlasti ei saa ma olla nagu kõik teised. Oligi viimane aeg välja uurida, kes ma siis täpselt olen.

Ootamatult hakkas juhtuma väga veidraid asju, nagu näiteks see, et ühele lõpuklassi poisile teraselt silma vaadates tundsin elus esimest korda külma. See tunne oli hirmus, ent samas ka meeldiv ja ma sattusin sõltuvusse jääkirmetiste paitustest oma kehal – mis siis, et see veider külmumine ohustas mu elu.

Järsult leitud õnnetunne pidi ju olema lõputu, kuid ühel päeval astus klassi välimuselt minu sarnane noormees, kellelt sain teada, kes olen ja millised on minu kohustused. Võimatu oli täita käsku ja loobuda armastuse vallandatud külmatundest, ilma milleta ei osanud ma enam elada.

Mina ei tahtnud olla see teismeline, kelle õlgadele jääb maailma päästmine. Mina tahtsin oma loole õnnelikku lõppu ja ma hakkasin neile vastu.